Eesti lastekirjanduse Keskuses kuulutati 3. juunil k.a välja 31. Sten Roosi nimelise muinasjutuvõistluse võitjad. Võistlusele saadeti 253 tööd 59 koolist.
Koonga koolist pälvis tunnustuse Heleandra Konstabel. Palju õnne!
Juhendaja Ülle Andrea
Järgnevalt saate lugeda Heleandra muinasjuttu Hulljulge konn.
Hulljulge konn
“Ma olen tõesti hulljulge,” pomises väike roheline konn endamisi. Tal oli sünnist saati peas kinnisidee, et ta peab saama välismaale minna. Täpsemalt just Prantsusmaale Pariisi. Tema vanaema oli alati rääkinud, kui ilus seal oli, eriti öösiti.
“Olgu, ma teen selle ära. Ja oi, kuidas ma pärast enda pere ees uhkustan. Nad on alati mind saamatuks pidanud, aga ma tõestan neile, et ma ei ole.” Nii proovis see konn endale julgust rohkem pähe meelitada.
“Nii, ma asun praegu Eestis, täpsemalt Pärnus ning minu sihtkoht on Prantsusmaa,” vaatas ta maailma kaardilt, mille ta tänavapingi alt leidnud oli. “Ma peaksin minema hakkama ja endale otsima kellegi, kes mind Pariisi viib.”
Möödus üks päev, möödus teine ning mitte keegi ei olnud nõus sellist kohustust endale kaela võtma. Väike roheline konn hakkas lootust kaotama, kuni talle tuli meelde vana toonekurg nimega Kärp. Nad ei saanud hästi läbi (kured söövad konni!), kuid ta teadis, et ka Kärp tahab reisile minna.
Konn otsustas, et teeb rännaku Kärbi juurde järgmisel päeval, kui ta end välja on puhanud, ning senikaua mõtleb endale välja uue nime. Seda oli vaja selleks, et Kärp teda kindlasti ära ei sööks. Konn oli kindel, et see töötab, sest Kärp oli väga vana ning kehva silmanägemisega ning poleks aru saanud, et tegemist on konnaga. Tegelikult oli Kärp selleks ajaks juba vegan, sest tal ei olnud lihtsalt jaksu endale lihast toitu püüda.
“Minu nimeks saab Matu.”
See oli Matu esimene mõte, kui ta ärkas ja see nimi sobis talle sama hästi kui Tuhkatriinule tema kingad. Matu oli väga elevil ja lootis nii väga, et Kärp on nõus:„Eks me seda näe.“
Matu teekond oli pikk kaks kilomeetrit. Selle aja jooksul astus talle peaaegu peale viis inimest. “No keegi ei öelnud, et see ohtlik pole,” muigas Matu enda mõtetes.
Tal oli Kärbi juurde hüpata veel 20 meetrit. Kogu selle ajal oli tal pea mõtetest tühi, kuni ta jõudis Kärbi juurde. Ta krooksus vana toonekure ukse peal senikaua, kuni viimane ukse lahti tegi. “Ta on nii vana, et ega ta vist aru ei saa, et ma maitsev suutäis olen,” naeris Matu mõttes.
Valitses pikk vaikus, kuni Kärp küsis:
“Räägi, mis sa tahad, väikemees.”
Matu hingas sügavalt sisse ja välja.
“Kas te reisile tahaksite minna?”
Toonekurg nägi mõtlik välja.
“Kärp on mu nimi, tule sisse ja räägi lähemalt. Sa tahad Pariisi minna?”
“Jah,” vastas konn selge häälega.
“No miks mitte, mul hakkaski üksi jube igav.”
Matu oli üliõnnelik. Tema unistus Pariisi minna ei olnudki enam tühine õhuloss.
Kärp ja Matu hakkasid liikuma järgmisel päeval. Nende tee oli edukas. Matu oli lendamise ajal tugevalt Kärbi varvaste vahel kinni ning nii nad lendasid läbi paljudest riikidest. Matu oli vahepeal magama jäänud ja Kärp äratas ta natuke maad enne Prantsusmaale jõudmist üles.
Matu ärkas üles ja nägi, kui ilus kõik on. Nad jõudsid Pariisi öösel ja kumbki neist ei kahetsenud otsust reisile minna natukenegi. Mõlemad imetlesid Eiffeli torni ning kõik, mida nad öelda suutsid oli:
“Vapustav.”
Neile mõlemale hakkas Prantsusmaa nii väga meeldima, et nad ei kahelnudki otsuses igaveseks sinna jääda.
Praegu naudivad nad kahekesti maja katusel musta kohvi ning jagavad lugusid enda endisest elust.
Heleandra Konstabel
14-aastane
Koonga Kooli 7. klassi õpilane
